Mõtlesin ja mõtlesin, et kuidas seda juttu kompaktselt ja vajalikke nüansse silmas pidades üles kirjutada. Hiiumaa on olnud Siimu "lapsepõlv" ja tema südamesse olulisele kohale ka jäänud. Kõigi oma mälestustega. Ja neid mälestusi pole vähe. Loogiline asjade käik on ka olnud meie "immutamine" selle lummuse ja omapäraga. Villem armastab Hiiumaad juba nüüd. Mihkel ja Laur mängivad teadmatult kaasa ning mina tunnen, et see koht võib tulevikus meile väga oluliseks kujuneda. On see sellest, et Hiiumaa armastus tekib alati suvel? Või siiski - on see tõesti Meie Koht? Seda näitab aeg. Hetkel on see koht, kus tunned, et aur tuleb täie rahuga sinust välja ja patareid justkui laaduvad taas. Teised hääled, teised lõhnad, teised tunded.
Sel aastal sai alguse ka oma putka ehitamine. Lillo ja Siim võtavad asja südamega ja usun, et sellest tuleb meeldiv paik meile kõigile. Alustuseks.
Meri ja Prähnu rand on kõva sõna. Adeele ja Salme on ka kõva sõna. Villemi Hiiumaa ongi: praam, Adeele, Salme.
Vanaema Ellen. Soovime talle palju tervist. Temata pole Hiiumaa see mis ta on praegu. Loodame veel teda nautida.
