Villem. Peaaegu 6

Villem on tubli. Isegi imestame vahepeal, et väga tubli. Jätkuks vaid seda südikust. Eile hakkas Mihklile ja Laurile tähti õpetama. Ja tuli välja küll. talle meeldis see roll:)

Luuletuse õppimeine a la kaksikud

Lasteaias õpiti luuletust.

Õunake

Kersti Merilaas

Emal korvis õunake,
ilus, maitsev, punane
Ütleb õun: "Mind pese palun, muidu saad sa kõhuvalu"

Mihkel ja Laur siis õhtul meenutavad luuletust. Mihklile meenus algus ja Laurile lõpp. Ja nii saimegi kahepeale luuletuse loetud:)

Mihkel ja Laur - lasteaiasaaga

Mihkel ja Laur on siis nüüd lasteaialapsed. Puhhid. Ja nagu ikka kaksikute puhul, on tundeid erinevaid. Esimese päeva lõuna meenutas multifilmi "Oh ja Ah matkal". Laur siis Ah, kellele lasteaed meeldib (esialgu:), Mihkel aga Oh. kes ohkab kergendatult, kui emme tuleb. Kusjuures, mitte et talle ei meeldiks seal, vaid tema kohanemine on tükk maad aegalsem. Usaldus ei teki kiirelt. Teisel nädalal harjutasime magamist ja Miku kohe üldse ei soostunud isegi pikali heitma. Istuski voodi äärel ja ootas, millal teised ärkavad ja emme-issi tulevad. Ühel heal päeval aga oli nõus puhkama silmad lahti voodis ja seal siis need silmad ka kinni vajusid... Isegi muidugi ta rääkis, et ta ei maganud...:) Ja kui magab, siis päevariietes ja sokkides, sest see lisab veel ka kindlustunnet. Et ei pea päriselt sinna magama jääma:) Laur seevastu on nagu kala vees. Suurt tuge Mihklile temast ei ole...:)

Appi-appi kass läks kappi!

1000 aastat jälle ajamerre voolanud. Ja nüüd ma ausõna luban, et hakkan eredaid hetki jäädvustama. On ka põhjust. Poisid on suured ja kuplialune täieneb päevapäevalt. ja kuna Mihkel ja Laur astusid ka lasteaialaste ridadesse, siis hakkab see saaga ka algusest kerima...

Luban, et hakkan tubliks ajalookirjutajaks:)