Villem. Peaaegu 6

Villem on tubli. Isegi imestame vahepeal, et väga tubli. Jätkuks vaid seda südikust. Eile hakkas Mihklile ja Laurile tähti õpetama. Ja tuli välja küll. talle meeldis see roll:)

Luuletuse õppimeine a la kaksikud

Lasteaias õpiti luuletust.

Õunake

Kersti Merilaas

Emal korvis õunake,
ilus, maitsev, punane
Ütleb õun: "Mind pese palun, muidu saad sa kõhuvalu"

Mihkel ja Laur siis õhtul meenutavad luuletust. Mihklile meenus algus ja Laurile lõpp. Ja nii saimegi kahepeale luuletuse loetud:)

Mihkel ja Laur - lasteaiasaaga

Mihkel ja Laur on siis nüüd lasteaialapsed. Puhhid. Ja nagu ikka kaksikute puhul, on tundeid erinevaid. Esimese päeva lõuna meenutas multifilmi "Oh ja Ah matkal". Laur siis Ah, kellele lasteaed meeldib (esialgu:), Mihkel aga Oh. kes ohkab kergendatult, kui emme tuleb. Kusjuures, mitte et talle ei meeldiks seal, vaid tema kohanemine on tükk maad aegalsem. Usaldus ei teki kiirelt. Teisel nädalal harjutasime magamist ja Miku kohe üldse ei soostunud isegi pikali heitma. Istuski voodi äärel ja ootas, millal teised ärkavad ja emme-issi tulevad. Ühel heal päeval aga oli nõus puhkama silmad lahti voodis ja seal siis need silmad ka kinni vajusid... Isegi muidugi ta rääkis, et ta ei maganud...:) Ja kui magab, siis päevariietes ja sokkides, sest see lisab veel ka kindlustunnet. Et ei pea päriselt sinna magama jääma:) Laur seevastu on nagu kala vees. Suurt tuge Mihklile temast ei ole...:)

Appi-appi kass läks kappi!

1000 aastat jälle ajamerre voolanud. Ja nüüd ma ausõna luban, et hakkan eredaid hetki jäädvustama. On ka põhjust. Poisid on suured ja kuplialune täieneb päevapäevalt. ja kuna Mihkel ja Laur astusid ka lasteaialaste ridadesse, siis hakkab see saaga ka algusest kerima...

Luban, et hakkan tubliks ajalookirjutajaks:)

Hiiumaa

Mõtlesin ja mõtlesin, et kuidas seda juttu kompaktselt ja vajalikke nüansse silmas pidades üles kirjutada. Hiiumaa on olnud Siimu "lapsepõlv" ja tema südamesse olulisele kohale ka jäänud. Kõigi oma mälestustega. Ja neid mälestusi pole vähe. Loogiline asjade käik on ka olnud meie "immutamine" selle lummuse ja omapäraga. Villem armastab Hiiumaad juba nüüd. Mihkel ja Laur mängivad teadmatult kaasa ning mina tunnen, et see koht võib tulevikus meile väga oluliseks kujuneda. On see sellest, et Hiiumaa armastus tekib alati suvel? Või siiski - on see tõesti Meie Koht? Seda näitab aeg. Hetkel on see koht, kus tunned, et aur tuleb täie rahuga sinust välja ja patareid justkui laaduvad taas. Teised hääled, teised lõhnad, teised tunded.

Sel aastal sai alguse ka oma putka ehitamine. Lillo ja Siim võtavad asja südamega ja usun, et sellest tuleb meeldiv paik meile kõigile. Alustuseks.

Meri ja Prähnu rand on kõva sõna. Adeele ja Salme on ka kõva sõna. Villemi Hiiumaa ongi: praam, Adeele, Salme.

Vanaema Ellen. Soovime talle palju tervist. Temata pole Hiiumaa see mis ta on praegu. Loodame veel teda nautida.

Suvi 2007

Üks väga pikk paus on tekkinud pärast viimast sissekannet. Elu läheb lihtsalt nii kiiresti edasi, et ei jõua korralikult asju läbigi mõtelda. Seda eriti suvel. Elu on veerenud oma suvist rada pidi. Ilus ilm ja pruunipõsksed lapsed. Villemi juuksepahmakas aina tiheneb. Mihkel on blond (see on imearmas, kui laps on heledapäine). Lauri juuksekasv võtab veel tuure üles. On märgata teatavat elavnemist:) Aga üldiselt poisid nigu ponksid ja meie ülesandeks jääb vaid nendega sammu pidada.

Villemi lasteaia kevadpidu

Lasteaiapidudega seoses on mul siiani väike hirm alati hinges: Villem on na häbelik poiss, et vupsab enne esinemist minu sülle. Heal juhul ta ei tihu nutta:) Enne kevadpidu kuulsime kodus pea kõiks laulud-luuletused ära. Ja et tema peab olema hiireke, kes kõvasti piikusb, kui liblikas tema jurude tuleb. Enne kontserti seletasin, et emme oleks väga kurb, kui Villem kaasa ei tee. Aga seekord läks teisiti, mis tõestab, et lastel on ikka omadus kasvada ja üllatada:)

Villem laulis kaasa KÕIK laulud. Silmad naelutatud kasvatajasse, tõsiselt, ettevõtlikult. Vahepeal lehvitas emmele ja hõikas "emme!":) Ja piiksus kui vaja oli (see piiksumine oli aga oluliselt vaiksemalt kui vaja:) Igal juhul minu hing laulis kaasa! Kiitsin kasvatajaid ja Villemitki. Ühest küljest on kahju, et Villem lasteaiast siia Laagrisse kolib. Aiake on intiimne, mõnus seltskond, kus lastele lähenetakse õrnalt, delikaatselt.

Kuna ma pole Villemit pea kunagi lasteaeda viinud, siis sain hommikuti ka Ednaga vestelda. Villem pidi olema tubli poiss ja temaga on mõnus asju ajada. Et emme olgu rahulik:) Mul tuli pisar silma...

Nüüd siis kevadpidu ka pilti: