Mihkel ja Laur - lasteaiasaaga

Mihkel ja Laur on siis nüüd lasteaialapsed. Puhhid. Ja nagu ikka kaksikute puhul, on tundeid erinevaid. Esimese päeva lõuna meenutas multifilmi "Oh ja Ah matkal". Laur siis Ah, kellele lasteaed meeldib (esialgu:), Mihkel aga Oh. kes ohkab kergendatult, kui emme tuleb. Kusjuures, mitte et talle ei meeldiks seal, vaid tema kohanemine on tükk maad aegalsem. Usaldus ei teki kiirelt. Teisel nädalal harjutasime magamist ja Miku kohe üldse ei soostunud isegi pikali heitma. Istuski voodi äärel ja ootas, millal teised ärkavad ja emme-issi tulevad. Ühel heal päeval aga oli nõus puhkama silmad lahti voodis ja seal siis need silmad ka kinni vajusid... Isegi muidugi ta rääkis, et ta ei maganud...:) Ja kui magab, siis päevariietes ja sokkides, sest see lisab veel ka kindlustunnet. Et ei pea päriselt sinna magama jääma:) Laur seevastu on nagu kala vees. Suurt tuge Mihklile temast ei ole...:)